Rohkem

Eelmine kord jäi see lisamata, et tegemist oli pesapalliga. Seda mängu ma kahjuks eriti ei jaga, et siis kohati oli sedasi, et ma lihtsalt tegin, mida teised inimesed tegid (nad mingi hetk kargasid püsti ja ei mina ega Pisch saanud aru, et misvärkon). Pealegi ei suutnud ma seda kogu asja pidevalt jälgida, et siis ma vaatasin, kuidas tuvid lendasid:) Lõpp oli suht ootamatu, sest ma ei osanud oodata, et see nii vara tuleb (tablool nad näitasid 10 vooru, aga tegelt nad tegid vist 8-9) .
Neljapäev. Metropolitan Art Museum. Ma juba varem kahtlustasin, et ma pole kunsti inimene. Nüüd on see siis ära ka tõestatud! Juudas, kus see oli alles piin. Pi-Hsuanile aga meeldis, et siis 5h oli kohe kindlustatud. Mingi hetk me läksime lahku, sest ta tahtis kõike nii põhjalikult vaadata ja eriti just Euroopa asju, et see tundus juba igav ja vana. Niiet ma siis suundusin Aasia manu. No tegelikult oli suht põnevaid asju kaa. Näiteks raudrüütlid hobustega ja mõõgad (või pigemini nende pidemed), samuti Suurbritannia nurgake, Egiptuse asjandused ning Hiina maja. Tegelikult mind üllatas, et neil nii palju asju väljaspoolt Ühendriike olid. Ses suhtes, et need pole kuidagi Ameerikaga seotudki tegelikult, või maeitea.
Pärast otsisin sellise koha nagu Estonian House üles. Algul jalutasin sellest muidugi lihtsalt mööda, siis pidin tagasi tulema ning mingi hetk nägin Eesti lippu. Selle peale hakkasin juba ringi hüppama... mmm, noh peaaegu:)
Reede. (peaks mainima, et mõned meist läksid kooli=))
ÜRO. Suht lahe, pealegi Pisch oli kohe tunduvalt paremas tujus:) Tegelikult ma lootsin, et saab seal suures saalis ise minna, kuhu tahad (et näiteks istud seal Suriname laua taha vms), aga tegelikult päris nii see polnud. Pealegi tegid nad sealt mingit remondi moodi asja, et siis oli seal keset pinge mingi ehituskonstruktsioon (need tegelased ise hakkavad seal koos käima kunagi septembrist).
Sushit sõin kaa:) Tegelikult ma pole päris kindel, kas see nüüd oligi sushi, aga vähemalt taldriku nimi oli selline ja mingi jaapani koht oli kaa, pealegi tuli seda teha pulkadega.
Pärast mingid üritasid mulle depressiooniteraapia raamataut müüa. Ma olen ise ka ikka suht loll, sest nad algul ütlesid, et teevad mulle tasuta stressitesti vms. Selle testi järgi ma küll ei näinud, et ma stressis oleksin vms, sest osuti ei liikunud kuhugi poole=) Pärast järgnes muidugi, et osta nüüd meie raamat, ainult $8, lahendab kõik probleemid jms jura. Mingi nipiga õnnestus ikka nende käest lõpuks põgenema pääseda.
Laupäev. 24h järjest vihma! Täismõttetus. Siiski ma otsustasin, et lähen Central Park'i. Kuna tuul oli suht tugev, siis mu vihmavarjule tehti kohe 1:0 ära, niiet pärast pidin mingi lombaka varjuga edasi käima:( Mingi hetk otsustasin siiski, et see asi on suht mõttetu ja kuna tuul teda veel nüpeldas, siis viskasin ta lõpuks minema. Seetõttu olin ma lõpuks läbimärg ja siis polnud enam mingit tahtmist kuhugi minna. Niiet hakkasin oma kohvrit ümber pakkima, see võttis umbes-täpselt terve õhtupooliku.
Pühapäev. Viimane päev. Kuna Pi-Hsuanile tuli buss kell 8:05 järgi, siis ma ärkasin ka varem üles, sest ma mõtlesin, et ma pean temaga koos check-out'i tegema, pealegi ei ole viisakas magada, kui teised minema lähevad. Täiesti uskumatu! Igatahes, pärast tegin ma väikse Harlemi tiiru, sest ma ometi ei viisti istuda ja passida, et millal hommikust antakse. Isegi nii hommikul liigub seal igasuguseid ringi no:)
Pärast tegin veel Times Square'il viimase jalutuskäigu, sest ilm oli tõeliselt mõnus. See on muidugi alati nii, et kui peab ära minema, et siis läheb ilusaks.
Lennujaamas oli suht segadus:( st minul oli segadus, sest ma ei saanud kuidagi pihta, kus sabas ma seisma pean. Seisin siis mingite inimeste taga, et pidi ise check-in'i tegema vms. Mingi hetk nad siis ütlesid, et nad üldse ei olegi järjekorras! Daaaa! Igatahes, kui ma viimaks nii kaugele jõudsin, et ennast ära vormistada, siis see masin ei osanud mu passi lugeda, et mind suunati pärisinimeste juurde. Seal oli muidugi suht saba, eksole. Igatahes, lõpuks see siiski õnnestus. Pealegi mu pagas reisis nagu oleks see olnud kõrgema klassi piletiomanike oma:) Juurde ka ei pidanud mifagi maksma:) Ja istekoha sain ka akna alla:))
Selleks, et lennukile üldse pääseda, läbisime (mina ja muud mannid) tolle turvakontrolli ilma jalatsiteta, noh misiganes. Siis järjekorras minu ees olid mingid lätlased, kes oskasid isegi eesti keelt:) suht hämming oli!
Selleks, et üldse õhku tõusta, pidi mingi 1,5h ootama. Nojah siis.
Amsterdamis juhtus veel selline tore lugu, et too turvanaine tuli ja hakkas katsuma. Lihtsalt niisama. Nii kahju kui see ka pole, siis ta pommi või nuga vms ei leidnudki:( Tegelikult oli suht veider...
Teine asi oli see, et ma kuulsin, kuidas mingid inimesed eesti keelt rääkisid. Ma sain aru! Nad rääkisid kiiresti ja ma sain aru ja nad said aru!
Tallinnas võtsin takso lennujaamast bussijaama. Tagasi maa peal. See juht oli ikka ülim ülbik (f him so much).

~Fin~