Tagasi

No, Eestimaal olen ma juba poolteist nädalat ringi käinud, niiet uudiset pole ses miskit.

Teksas pole tegelikult igav liivaväli, kus kaktused kõrgumas. Roheline oli hoopis (minu üllatuseks). Tuttavaid puid kusjuures polnud üldse näha, samas olid tõrud maas, kuid see tamm oli nii teistmoodi, pealegi ei pidavat ta oma lehti ka hülgama. Kaktuseid tegelikult oli, aga need on nii teistmoodi, umbes nagu mõned meie potililled. Ja nendest punastest viljadest saab hea tahtmise korral janu kustutada. Samuti kasvavad looduslikud virsikupuud ning palmid (kookospähklit siiski ei kasvata) -- samasugused kui Kaliforniat näitavates filmides tänava äärtes näha on.
See, et rohelust oli, oli hoopiski vihma süü, sest taolisel ajal on seal tavaliselt kõik ära kuivanud, sestap kollane (mis oleks minu ettekujutusega palju paremini kokku läinud).

Kohe esimesel päeval sain rahvuspargis ära käidud. Fantastiline lihtsalt, vesi tuhises poolkaljulaadsetelt kividelt alla ning oli rohe-roheline. Mul kohe oli vajadus sinna sisse hüpata ning seda ma ka tegin (muidugi on see lubamatu, kuid õnneks keegi korravalvur seda nägemas polnud). Pealegi oli ikka tappev paladus võrreldes New Yorgiga ning ma olin suht paksult riides ka. Selle tõestuseks on, et umbes tunniga, kuivasid mul riided seljas peaaegu ära.
Kui veel loodusest rääkida, siis sai ka koobastes ära käidud (Piusa omades pole käinud, niiet võrrelda ei saa, üleüldse oli see esimene kord looduslikult maa all olla). Neil oli asi ikka väga uhkeks tehtud, elekter sisse viidud ja puha. (Kui sõda oli, siis paljud mehed said seal tööd, kuid mis nad seal täpselt tegid, jäi arusaamatuks.) Kristalle ja nahkhiirt oli ka näha. Kõige üllatavam oli aga, et 1920. aastatel oli seal ÖÖKLUBI tegutsenud.
Samuti käisin esimest korda päris mäe peal. Lund muidugi polnud, kõrgust oli umbes 1100m. Üldiselt vaadates tundub, et tegu on ühe suure ja ümara kiviga. Eks neil ole muidugi tee ka tähistatud, et turvaline oleks. Allatulek oli aga hoopis ekstreemsem, sest kivi peal oli liiga libe kõndida, kinni polnud samuti kuskilt hoida ning vabalibisemine oleks lõppenud 2 meetrit allapoole prakku kukkumisega.

Linn, kus ma asusin -- San Antonio, on Eesti kohta ikka väga suur, kuid suurlinna muljet ei jätnud (et on palju pilvelõhkujaid ja liiklusummikuid jms). Tänavatel kõndimist (v.a kesklinn) harrastatakse ainult äärmisel juhul (kui nt naine kõnniteel on ja veel õhtupoole, siis olevat üsna tavaline, et teda peetakse prostituudiks).

Eestiga on veel see erinevus, et ameeriklased tegelikult oma toas/korteris/majas jalatseid ära ei võtagi, käiakse ühtede samadega sisse-välja. Samuti on lubatud teha punase tulega parempööret, kui rohelise tule autod on mööda läinud (pole küll liiklusspetsialist, kuid siinmail pole sellist manöövrit veel täheldanud). Liikluskultuur tundub parem kui siin, muidugi on neil umbes 4 rada tulekut ja 4 rada minekut kaa, kihutamist pole või teevad seda kõik koos (kiirteel 140 km/h pole probleem). Aga lolle leidub muidugi igal pool, kes end katki tahavad sõita.

Süüa sai palju, põhiliselt mehhiko roogasid, kuid ka jaapani ning hiina omasid ning otseloomulikult rämpstoitu. Mõned söögikohad on sellised, et maksad mingi teatud summa ära ning siis nuuma palju ja mida tahad (riisid, pastad, lihad, salatid, magustoidud). Samuti on tavaline, et kui jook otsa saab, siis kallatakse seda lisatasu küsimata juurde.